Blogi

Seekordses intervjuunurgas rääkisime juttu Uuskasutuskeskuse koolituse vabatahtliku Kersti Matiiseniga. Kersti ja paljude teiste suure südamega vabatahtlike abil loodab Uuskasutuskeskus juba 2011 jaanuaris taaskäivitada kooliõpilastele mõeldud klassiekskursioonid ja keskkonnateemalised koolitused.

Kes on Kersti Matiisen?
Ennekõike pean ma iseennast tarmukaks tädiks, nii mitmegi inimese sõbraks, ühe toreda poisi abikaasaks ja tulevaseks mammiks. Püüan suhtuda kõigesse positiivselt, kuigi vahel lööb elu ka lahtise käega vastu nägu ja siis on see natuke raskem, aga ikkagi . Eriala poolest olen paadunud andragoog, nii et targutamast ja õpetamast pole ma veel väsinud. Kuna ma olen tegelikult üdini laisk, võtan alati hästi palju ette, et see mingil juhul välja ei paistaks.

Kuidas Sa jõudsid Uuskasutuskeskusesse ja millega Sa täpsemalt UK-s tegeled?
Trammiga. Suuremas plaanis jõudsin sinna loomulikku radapidi. Tahtsin teha midagi vabatahtlikkuse korras ning tööd otsides märkasin kuulutust, mis hakkas kohe silma, sest seal oli kirjas kolm asja: koolitus, keskkond, vabatahtlikkus. Ja nii ma kandideerisingi. Tundub, et ma vist sain selle koha. Täpsemalt tegelen UK-s keskkonnatemaatiliste koolituste kokkupanemise ja läbiviimisega ja loodan, et lähitulevikus saan ka natuke rohkem teha.

Miks Sa teed vabatahtlikku tööd? Mis see Sulle annab?
Kuna minult on nii palju seda küsitud ja ma olen alati natuke erinevat juttu rääkinud, siis ühel õhtul Uuskasutuskeskusest tulles tabasin ära, miks ma seda teen – see teeb mind õnnelikuks ja ma usun, et kui kõik inimesed selle asemel, et viriseda ja piriseda, võtaksid kätte ja panustaksid vabatahtlikult sellesse kasvõi tund nädalas, oleks maailm palju parem koht. Ja siis neil oleks tund aega vähem viriseda!

Oled Sa olnud vabatahtlik ka mõnes muus organisatsioonis või löönud vabatahtlikuna kaasa mõnes ettevõtmises väljaspool Uuskaskustuskeskust?
Kui nüüd aus olla, olen ühendust võtnud nii mõnegi asutusega, kes kodulehe andmetel võtavad endale vabatahtlikke ning minu andmetel oleks neil nõu ja abi ka hädasti vaja, ent nad ei ole minuga kas kontakti astunud või erilist initsiatiivi üles näidanud. Aga veerandsaarlasena ei jäta ma jonni.

Teeme Ära koristuskampaaniad jmt on minu jaoks iseenesestmõistetavad.

Räägi veidi lähemalt oma vabatahtliku töö kogemusest Uus-Meremaal.
Ühel õhtul me abikaasaga lihtsalt otsustasime, et me läheme kuhugi. Ja et see koht on Uus-Meremaa. Ja siis hakkasime otsima põhjuseid, miks just sinna. Leidsime neid palju: seal on VÄGA mitmekesine loodus (seal on MEELETULT mägesid ja eestlasena lagedal kasvanuna oli tõmme mägedesse suur); seal on võrreldes Eestiga soojem; see on põhimõtteliselt kaugeim keskmisest enam tsiviliseeritud paik; riik on inglisekeelne; riik on turvaline (kui maavärinad ning vulkaanid ning tsunaamid välja arvata ); seal ei ole ühtki mürgist madu, vaid üks mürgine ämblik, keda keegi pole sada aastat näinud; seal on suhteliselt vähe eestlasi (me kohtusime vaid ühega).

Olime seal kokku aasta 2009. sügis – 2010. sügis ning sinna minnes oli meil kohe plaan, et me ei kavatse töötada, vaid tegutseda vabatahtlikena, kuna olime leidnud sellise organisatsiooni nagu WWOOF (www.wwoof.ee; www.wwoof.co.nz).

Aasta jooksul olime kokku kümnes erinevas kohas (sh Cooki saartel väikesel laguunisaarel Aitutakil – samuti vabatahtlikena toimetasime mahetoidukohvikus ning -istanduses).  Lühidalt – töötasime restoranis, hotell/pubis (mis sisuliselt oli tolle väikese koha keskuseks), mustikaistanduses, ühe kunstniku koduaias ja farmis, ühe daami koduaias, ühes kauripuust tehtud villas, mille aitasime üles vuntsida Bed&Breakfast kohaks. Valvasime suht üksikul saarel suvilat ning taastasime kohalikku floorat ning hoidsime kohaliku faunat (naabri koera näol).  Peatusime ka ühes jooga, meditatsiooni jmt teemalises koolitus- ja konverentsikeskuses.

Uus-Meremaal veedetud aja jooksul sain kinnitust, et meil ei ole probleeme, vaid väljakutsed; et elus on miljon ja rohkemgi asja, mille pärast õnnelik olla; et ma saan hakkama kõigega, mida ma ette võtan; et tõenäoliselt ma ei hakka kunagi lambaid pidama; ja kuna me kohtusime nii paljude toredate, avatud, huvitavate, seiklushimuliste, mitmekülgsete, heatahtlike, omakasupüüdmatute inimestega maailma eri paigust, taastus minu usk inimestesse (skeptiline nagu ma loomu poolest olen).

Lõpetuseks sellele küsimusele, tegime läbi abielu intensiivkursuse, olles aasta jooksul üksteisest lahus järjest kõige rohkem 4 tundi ja meil ei tekkinud kordagi soovi üksteist maha lüüa – tehke järgi või makske kinni.

Kui keskkonnasõbralik Sa ise oma igapäevases elus oled?
Selline sügavam huvi tundmine (ma pole kunagi eriline reostaja olnud:)) keskkonna vastu saigi tegelikult alguse eelnimetatud reisist ja praeguseks mulle tundub, et tean selle teema kohta üht-teist. Püüan toimetada vastavalt sellele, kuidas emakesel Maal oleks parem, aga ma tunnistan, et see on raske, see on sageli kallim, see on tülikas, see on aeganõudev, see on läbimõtlemist ja -kaalumist nõudev, aga see on seda väärt ja ma kindlasti püüan enda igapäevarutiini muuta veel rohkem keskkonnasõbralikumaks kui see praegu on.

Kas tänapäeva noored on hukas ja puhas keskkond koos nendega?
Skeptikuna, enne seda UK projekti (“Kasvatame rohelist põlvkonda”) arvasin, et jah – hukas.  Tundus, et mitte kedagi ei huvita, kõik pigistavad selle teema koha pealt silmad-kõrvad kinni, aga olles kohtunud kahe kooli õpilasesinduste inimestega ja nendega asja arutanud, on hakanud minus tekkima lootus, et ehk annab veel midagi päästa.

Kuidas on üldse võimalik noorele inimesele selgeks teha, et keskkonna eest hoolitsemine ei ole ainult üksikute fännide isiklik asi, vaid sellest sõltub meie kõigi tulevik?
Kui seda teemat rääkida noorte keeles ja piisavalt palju ja kaua, siis ehk jõuab ka kohale. Ja ma ei ole üldse seisukohal, et see maailmahuku teema on niiväga noorte süü, vaid pigem sõltub palju ka täiskasvanutest. Kui vaatan oma tutvusringkonda, siis väga haritud, targad ning juhtivatel positsioonidel inimesed ei ole mõelnud väga keskkonna hoidmise teemadest. Põhjuseks just oma karjääri ning eluga jooksmine. Seetõttu arvan ka, et noortes huvi tekitada ja teadlikkust suurendada on võimalik, kuna nad ei ole veel täielikult tarbimisühiskonna tekitatud finantsahelates.

Kui sellele küsimusele läheneda teisest aspektist, siis minu arvates on oluline noorteni jõudmiseks rõhutada mõtet, et ei võida see, kellel on surres kõige rohkem asju ja et inimesi ei tee asjad õnnelikuks, vaid neid ümbritsev puhas füüsiline ja vaimne keskkond.

Praegu tundub, et ainsaks lahenduseks on tulla UK keskkonnakooli!

Kui keegi kahtleb, kas olla vabatahtlik või mitte, siis mida Sa talle soovituseks/julgustuseks ütleksid?
Väga valus küsimus. On oht, et vabatahtlikuna saad uusi kogemusi ja õpid juurde palju huvitavat, saad tuttavaks väga lahedate inimestega, kes teevad asja innuga ning jagavad sinu mõttemaailma. On oht, et tekib enesega rahulolu, sest sa oled saanud midagi olulist ära teha – lahedalt ja lahedas seltskonnas. Nii et ma väga põhjalikult mõtleksin enne kui annaksin käe sellele maailmale, sest seda kätt sealt tagasi saada ei ole enam nii lihtne.

Kaisukarud ja teised pehmed mänguasjad on armsad ja kergesti kingitavad, seega koguneb neid aastatega omajagu. Samas võtavad nad palju ruumi ja koguvad tolmu. Tekibki küsimus, et mida teha kasutuna seisvate mängukarude, -siilide ja -jänestega, kui pole südant neid ära visata?

Toome mõningaid näiteid võimalustest, mida pehmete mänguloomakestega peale hakata.

1) Kui mänguasjad on hästi hoitud, on neid võimalik pärast läbipesemist annetada heategevuseks või tuua Uuskasutuskeskusesse.

2) Mängukarud võib edasi kinkida mängimiseks kassile või koerale.

3) Kui võtta mänguloomadelt pehme sisu välja, on neid võimalik kasutada käpiknukkudena.

5) Miks mitte meisterdada karudest omanäoline tool. (pildil Fernando ja Humberto Campana disaintool)

6) Lõbus idee kasutada mänguloomi majakaunistusena!

Mida teie teete tolmukoguvate mängukarudega?

Pildid pärinevad:

Foto: Reet Aus

Reet Ausi disainimaailm algab sealt, kus kiirmood ja masstootmine lõppevad. Reet suhtub kirglikult esemetesse, mis ei ole enam vajalikud ning muudab need luksuseks. Oma põgusa intervjuu käigus palusime Reedal anda praktilisi näpunäiteid, kuidas tänapäeva tarbimise virvarris keskkonnasõbralikuks jääda ning kuidas kasvatada lastest keskkonnateadlikke kodanikke.

1. Kirjelda veidi oma kokkupuudet Uuskasutuskeskusega. Kuidas see algas ja kuhu ta liigub?
Minu ühine tee Uuskasutuskeskusega sai alguse päris tolle tee alguses. Kui oli veel Taaskasutuskeskus. Oleme teinud ja teeme ka edaspidi koostööd kõigil võimalikel juhtudel – moedisainist teatrikostüümini.

2. Tundub, et igasugune ökondus ja keskkonnasõbralik olemine on viimasel ajal saanud plahvatuslikult kasvavaks trendiks. Kas taaskasutusmood ja redisainitud riided saavad inimeste jaoks kunagi nii popiks? Kas see on üldse võimalik, et vanadest riietest uute tegemine  jõuab kunagi massidesse?
Trend on üks asi, reaalne vajadus midagi muud. Olen päris kindel öeldes, et mingi hulga aastate pärast puudub meil võimalus kasutada sellises mahus taastumatuid loodusressursse nagu oleme harjunud. See tähendab, et kõik tehnoloogiad, mis võimaldavad ümberkäidelda, taaskasutada jne muutuvad juhtivateks.

3. Kas Reet Ausil on mõni lemmik moedisainer või tööalane eeskuju?
Lemmikuid pole, küll aga palju, kelle tegemiste üle rõõmu tunda.

4. Mida oskaksid soovitada noorele isikupärasele moedisainerile, kelle unistus on rahvusvahelisel turul läbi lüüa?
Saada täpselt aru, mis on eesmärk. Ja siis liikuda selle suunas. Selge on see, et andekaid ja lahedaid disainereid on tohutult palju. Neid, kes täpselt teavad, mida nad teevad aga nii palju ei olegi …

5. Millest soovitaksid inimesel lähtuda, kes riidepoes omale riideid valib ja tahab sealjuures võimalikult vähe keskkonnale halba teha. Kas made-in-riik peab olema võimalikult kodu lähedal? Kas kangad peavad olema võimalikult looduslikud vms?
Soovitan osta võimalkiult kalleid riideid, propageerin taaskasutust ja ümberdisainimist. Soovitan uuest peast vältida kõiki odavkaubamärke, puuvilla tooteid ja trenditooteid. Samuti tuleks teise ringi poed uuesti mõtestada – kas on ikka vaja Inglismaalt nende jäädet sisse osta ja siis enda prügimäele ladestada jne.

6. Nimeta m6ni raamat, mida inimene lihtsalt peab elu jooksul l2bi lugema.
Mõni… Neid on rohkem kui mitusada…

Üks nendest sadadest on ilmselt Braungart/McDonough Cradle to Cradle, mille tõlkimise idee Reet Uuskasutuskeskusele mõni aeg tagasi välja käis. Soovitame soojalt! (UK)

7. Kuna Uuskasutuskeskus tahab 2011 aasta algul alustada laste keskkonnahariduseprojekti ehk õpetada lastele mõistlikku tarbimist ja loodusest hoolimist, siis küsin ka Sinult – mis Sa arvad, mida peaks tegema, et lastest kasvaksid mõistlikud, ühiskonnast ja keskkonnast hoolivad inimesed?
Lastega tuleb rääkida ja mitte ainult. Parim on olla eeskujuks oma käitumise ja teadlike valikutega. Seega tuleb alustada iseendast ja oma harjumuste üle vaatamisest.

Loe läehmalt Reet Ausi tegemiste kohta siit.

Seekord kirjutame mehest, kes valmistab vinüülplaatidest kausse, lambipirnidest vaase ja muuhulgas tegi meie Tatari tn kauplusesse vanast rattast ja vanast sahtlist ehtenagid.

Juhtus nii, et Tatari Keskusesse saabus ühel ilusal päeval väga palju ehteid ning meil ei olnud piisavalt ruumi ega ka ostjasõbralikku lahendust nende väljapanemiseks. Oleks ju võinud uurida, kuidas kõik “päris” ehtepoed oma ehteid välja panevad ja omale ka mõne “päris” ehtestendi või kapi soetada, aga kuna Uuskasutuskeskus põhimõtteliselt pooldab uus- ja taaskasutust, siis ei tormanud ka meie kohe uusi asju ostma, vaid mõtlesime, kuidas saaks probleemi lahendatud veidi loovamalt ning mis siin salata – ka odavamalt.

Kutsusime ökotisainer Kristjan Induse Uuskasutuskeskusesse ja palusime tal mõelda meie ehteprobleemile lahendus. Kristjan leidis meie rattanurgast ühe vana ratta, mööblinurgast ühe vana sahtli ning võttis koju kaasa veel ka ühe tavalise sovietiaegse mütsiriiuli.

Mõne aja pärast oli ta tagasi. Rattast oli saanud väga majesteetlik puidust jalaga ehtenagi, sahtlist oli tänu mõningatele täiendustele saanud ehtenagi seinaleriputamiseks ning vana mütsinagi oli muutnud värvi ning saanud mõned lisa riputuskonksud .. värvipliiatsitest.

1. Kes on Kristjan Indus ja millega ta tegeleb?
Lühikese jutuga mees. Tisainiga tegeleb.

2. Misvärk see tisain siis on? (NB – küsimuse sõnastus on päris tegelikult Tisaini kodulehelt, kus Kristjan ise täpselt sellise pealkirja all oma tegemistest räägib)
Tisain on selline ilgelt öko disain. Selline, mille käigus saab mittemillestki midagi. Mõnikord seda juhtub. Teinekord saan laiskusest üle ja nokitsen midagi valmis. Kas siis seepärast, et on mõnd tarbeeset tarvis või siis hoopis selleks, et mõnest tarbetust vabaneda. Seda tisaini sõna kasutasin seepärast, et oma tegemistega päris disaineritele mitte varju heita.

3. Kuidas Sinu ökodisaini ideed tekivad?
Tavaliselt kohe ei tulegi kui mingi imelik jurakas kätte satub. Panen kaustikusse kirja, et on selline asi üle ja teine asi puudu, siis mõnikord sirvin ja ühendan otsi, teinekord jälle mõtlen edasi. Nii võib ühe asja valmis mõtlemisega mitu aastat minna. Tegemine ise on siis juba väike vaev.

4. Kust Sa oma toodete jaoks materjali hangid?
Igalt poolt: puuriidast, kuurist, rauteeservast, teepervelt, prügikastist, lauasahtlist, vanakraamipoodidest, sõbrad tassivad midagi kokku. Jama on ilmas palju.

5. Kust Sinu valmistatud tooteid osta saab?
Hõlma alt saab ja ka kauplustest: Hõng, Les Petites, Tartus Preili Pipar … Uuskasutuskeskusesse võiks ju ka seinale mõned nagid kaasa viimiseks riputada.

Muidugi võiks! Pane kaustikusse kirja, tee valmis ja too meile müüki!

6. Milline on olnud Sinu varasem kokkupuude Uuskasutuskeskusega?
Olen sealt mõnikord lusikaid ostnud nagide tegemiseks ja muud pudi-padi. Kalleid asju ma ei osta, sest ilmselt pole need piisavalt üleliigsed. Ja üldse tundub mulle, et iga päevaga läheb prügi järjest hinnalisemaks. Varsti hakkavad prügifirmad veel peale maksma, et prahti ära viia. Eks ta õige ole: miks peaks keegi tastuta head tooret ära andma?

7. Uuskasutuskeskuse motoks on “Puhas ja keskkonnasõbralik Eesti”. Kuidas haakub see moto Sinu igapäevaelu ja maailmavaatega?
Ma ei osta jama – toitu, mis sisaldab jaburalt palju värvi- ja säilitusaineid. Värvilisi komme ostan ainult mõnikord. Ma ei osta asju, mida mul tarvis ei lähe. Näiteks moega kaasas käimine on vägagi mitteöko. Kas on tarvis kappideviisi uusi riideid ja koormatekaupa kingi? Viimati ostsin mingi hilbu 2009. jaanuaris. Ja kapis on veel piisavalt riideid, mida olen vaid paar korda kandnud.

8. Milline on viimase aja kõige ägedam taaskasutusidee, millega oled kokku puutunud?
Ma pole üle saanud kaubaaluste vaimustusest. Nendest saab ikka igasuguseid asju teha – jalatsiriiulist diivanilauani, lihtsast tööpinnast kuni terve majani. Ja puit on üldse ilus, eriti kui ta enam päris uus ei ole. Kui mõne hea idee kuskilt leian, ega ma seda saladuses ei hoia – pistan kohe blogisse üles.

9. Olen kuulnud, et 90% kaubast, mida inimesed Ameerikas ostavad, jõuab hiljemalt 6 kuu pärast prügisse. Eelkõige on siin silmas peetud toiduainete pakendeid. Mis Sa arvad, mida innovaatilist ja ühiskonnale kasulikku võiks teha kõikide nende pakenditega, mida me mõned päevad pärast poest ostmist prügikasti saadame?
Noh, ju on ameeriklased korralikud inimesed, ei loobi prahti maha. Kasulik oleks ilmselt pakendamise süsteemi muuta, et ei peaks nii palju prügi tekitama.

Tisaini kodu veebis: tisain.eu

Küsis Helen Kondoja
Fotod Kaarle Kannelmäe

Kätlin Saarest ja Katriin Jüriska Uuskasutuskeskuse Tatari tn kaupluses.
Foto: Kalev Lilleorg

Kui uskuda statistikat, pühendab tervelt neljandik Eesti elanikkonnast oma vaba aega vabatahtlikule tegevusele. Nipiraamat proovis järele, millistes ettevõtmistes saab vabatahtlikuna kaasa lüüa.

Mis innustab vabatahtlikke vabatahtlikuna tegutsema? Ühe jaoks on need uued tutvused põnevate inimestega. Teine soovib uusi kogemusi ja teadmisi. Kolmas tunneb soovi midagi elukeskkonna parandamiseks korda saata. Praegu kui tööpuudus on erakordselt suur, võib vabatahtlikuna tegutsemine aidata säilitada tööharjumust ja hankida uusi kogemusi, mis uuele tööle kandideerides kindlasti mööda külge alla ei voola, ning mis peamine, tunda end ühiskonna vajaliku liikmena.

Uuskasutuskeskuse kommunikatsiooni vabatahtlikud

Sombusel märtsikuu päeval hajameelselt netis surfates sattusin toreda kuulutuse peale, mis teatas, et “Uuskasutuskeskus otsib vabatahtlikku kommunikatsioonispetsialisti, kelle ülesandeks saab läbi igapäevaste tegevuste üldsuse teavitamine Uuskasutuskeskusest”. Keeruliselt sõnastatud, aga sisu selge.

Mind oli aastaid huvitanud avalike suhete juhtimine ja turundus. Isegi selle eriala kõrgharidust tõendav diplom oli neli aastat tagasi tasku pistetud, ent töökogemus ikka peaaegu olematu. Tundus, et olin sattunud nõiaringi – valdkond huvitas, ent kogenematuse tõttu oli keeruline jalga ukse vahele saada. Uuskasutuskeskuse pakkumine tundus seetõttu väga ahvatlev – lõpuks ometi võimalus saada kogemusi ja aidata organisatsiooni, mille keskkonnateadlik maailmavaade on oluline ka mulle.

Asusime tööle nejakesi, silme ees sarnane maailmavaade: töötada puhtama ja keskkonnasõbralikuma Eesti nimel. Paarinädalaste intervallidega pidasime koosolekuid, kus võrdlesime erinevaid nägemusi Uuskasutuskeskuse meediakajastusest, arutasime Eesti suurima uuskasutuskaubamaja avamisega seonduvaid küsimusi ning jagasime tööülesandeid. Kes hakkas toimetama Facebooki kontot, kelle ülesandeks jäi pressiteadete ja artiklite kirjutamine.

Kandideerimisajast reaalse tööni oli aga minu elu ootamatult muutunud – palgatöö koormus oli kahekordistunud ning pikka aega toiminud kooselu karile jooksmas. Olukorraga toime tulemiseks oli vaja aega ja rahu, mistõttu pidin oma esialselt plaanitud kohustusi oluliselt vähendama. See ongi vabatahtlikkuse üks pluss – kui näed, et nii suures mahus aidata ei jõua, ollakse tänulikud ka väiksema abi eest.

Uuskasutuskeskuse vabatahtlikuna tegutsemine on viinud mind kokku erakordselt tublide ja toredate inimestega ning pannud mind mõtlema iseenda valikute üle. Täpsemalt, kuidas minu elu mõjutab meid ümbritsevat keskkonda. Kõige lahedam tõdemus on aga see, et nüüd näen selgelt, et vägagi piiritletud vahendite juures võib näha miljoneid võimalusi oma ideed teoks teha! Kusjuures samuti sain teada, et vabatahtlik tegevus ei tähenda vaid millegi tassimist või muud rasket füüsilist tööd (ausõna, nii arvatakse!), vaid teinekord tõesti vaimu väljakutsuvat ettevõtmist!

Kes vabatahtlikuks käivad?

Uuskasutuskeskuse tegevjuht Katriin Jüriska ütleb, et tema kogemuse järgi tullakse vabatahtlikuks väga erinevatel põhjustel. On ohtra vaba ajaga aktiivseid pensionäre, kes ei pea paljuks ühiskonna heaks midagi ära teha. On neid, kes on masu ajal töötuks jäänud ja loodavad vabatahtliku tegevusega leida uusi kontakte. Ka paljud koolilõpetajad on aru saanud, et ilma kogemuseta on keeruline töökohta leida ning loodavad sedasi oma väljavaateid parandada. Ja muidugi aitavad oma ala spetsialistid, suhtekorraldajad, turundusinimesed, juristid, kellel on sotsiaalset närvi ja kes otsivad võimalusi, kus oma teadmisi rakendada. Jüriska rõõmustab, et vabatahtlikkus on muutunud Eestis populaarseks, et inimeste väärtushinnangud on hakanud muutuma. “See on väga hea tunne, et kellelegi läheb meie missioon korda”, tõdeb ta.

Artikli autor Kätlin Saarest proovis vabatahtlikuks olemist veel Tallinna Keskraamatukogus ning oma kodu korteriühistus. Täispikka artiklit Kätlini seiklustest saate lugeda augustikuisest Nipiraamatust.

Uuskasutuskeskuse vabatahtlik Pirkko Valge räägib pikemalt, mida vabatahtlikuks olemine tema jaoks tähendab ja miks tasub vabatahtlik olla.

1. Milline on Sinu esimene mälestus UK vabatahtlikuna? Millal Sinu vabatahtliku karjäär algas?
Olen viimase 8 aasta jooksul olnud vabatahtlik mitmes organisatsioonis. Täpselt ei mäletagi, millal ja mida UK-s esimest korda tegin. Võimalik, et käisime umbes 6 aastat tagasi sõbrannadega raamaturiiuleid korrastamas.

2. Miks Sa seda teed? Mida selline töö vabatahtlikule annab?
Kuna ma töötan oma põhitöökohal väga intensiivselt, siis annab vabatahtliku töö mulle põhjuse korraks igapäevased tööteemad kõrvale panna ja tegeleda teistsuguste asjadega tavapärasest erinevas keskkonnas ja uute inimestega. See on väga värskendav! Otsin ilmselt pidevalt uusi kogemusi ja elamusi ja vabatahtlik töö on neid ka kuhjaga andnud.

3. Uuskasutuskeskusega on seotud paljud vabatahtlikud. Mida vabatahtlikud Uuskasutuskeskuses täpsemalt teevad?
Sellele oskavad ilmselt UK inimesed paremini vastata. Enda kogemusest võin öelda, et olen käinud raamatuid sorteerimas, olnud müüjaks, kirjutanud UK pressiteateid ja osalenud erinevates strateegia aruteludes.

4. Räägi mõnest lahedast ja meeldejäävast kogemusest, mille oled saanud Uuskasutuskeskuse vabatatahtlikuna.
Kõige lõbusama kogemuse sain, kui käisime sõbrannadega ühel laupäeval Paide tänava poe hoovis UK asju müümas. Panime hoovi üles suured letid: kingad, naisteriided, meesteriided, lasteriided. UK juhataja oli teinud korraliku promotöö ja õu oli terve päeva rahvast täis. Mina tegelesin tol päeval meesteriiete müügiga. Toredad vanahärrad õpetasid meesteriiete mõõtudest ja lõigetest paremini aru saama. Laadapäeva käive oli päris mitu tuhat krooni tavakäibele lisaks. Õhtul oli väga hea tunne, et saime midagi kasulikku ära teha.

5. Uuskasutuskeskuse motoks on “Puhas ja keskkonnasõbralik Eesti”. Kuidas haakub see moto Sinu igapäevaelu ja maailmavaatega?
Igapäevaselt ilmselt niipalju, et sorteerime koduse prügi 6 erinevasse liiki. Looduses käies olen mina see hull, kes teiste jäetud kommipaberid ja prahi kokku korjab ja prügikasti paneb. Kõige olulisemaks pean ise seda, et ostuotsused oleksid läbimõeldud – kuigi poes võib tunduda, et selliseid teksaseid või kampsunit mul veel ei ole, aga samal ajal peaks peas toksima küsimus, et kas mul ikka on vaja. Selles osas olen oma käitumist palju mõistlikumaks muutunud.

6. Oled Sa olnud vabatahtlik ka mõnes muus organisatsioonis või löönud vabatahtlikuna kaasa mõnes ettevõtmises väljaspool Uuskaskustuskeskust?
Olen Heateo SA pikaajaline vabatahtlik ja panustanud nii Heateo enda tegemistesse kui nende partnerorganisatsioonidesse. Viimase aja suuremaid projekte oli Noored Kooli rahastusmudeli väljatöötamine.

7. Käesoleval hetkel on tööpuudus Eestis väga suur. Mis Sa arvad, kas vabatahtlik töö võiks kuidagi töötuid aidata uue töö leidmisel? Kas ja millisel viisil oled Sa ise oma vabatahtliku töö kogemust kasutanud ära ka tööle kandideerides?
Eelmise aasta sügisel sain ka selle kogemuse. Töötuks jäämine lööb mõneks ajaks kindlasti jalad alt. Vabatahtlik töö aitab tunda, et sind on vaja ja näitab, et valdkondi, kus ennast võiks rakendada, on kindlasti rohkem kui see, kus sa viimati töötasid. Nii hea tuju hoidmiseks kui oma maailmapildi avardamiseks on vabatahtlik töö väga kasulik. Kui tööpaus tekib, siis tasuks kindlasti mõelda sellele, et kas minu naabruskonnas või linnas on mõni tore inimene, seltskond või organisatsioon, kellel minu abi vaja on.

8. Kui keegi kahtleb, kas olla vabatahtlik või mitte, siis mida Sa talle soovituseks/ julgustuseks ütleksid?
Kui inimene kahtleb teemal, et kellel minu teadmisi või oskusi ikka vaja on, siis olen täitsa veendunud, et kindlasti on olemas keegi, kes just sellist inimest otsib. Probleem võib tulla sellest, et organisatsiooni juht on nii ülekoormatud, et ta ei jõua vabatahtlikku juhendada ja talle ülesandeid kätte anda või teda pärast tänada. Selleks, et suhteid sisse seada, tasub rääkida erinevate inimestega ja uurida, mis abi organisatsioonil hetkel vaja on. Sest võib-olla ei ole neil hetkel vaja puuseppa vaid kedagi, kes teeks tõlketööd, aga sama inimene valdab mõlemat asja. Olge julged!